Viikingite kultuur ja mütoloogia on meile, eestlastele, üks oluline võti meie vanema pärandi lahtimõtestamisel. Eestlaste loomislaulu Õunapuu on eelkõige Elupuu ning seega osa suuremast ühtsusteadvuse maatriksist, kuid ka Skandinaavias tuntud Ilmapuu ehk Yggdrasill on tasakaalustatud universumi mudel. Tõlkes tähendab Yggdrasill siiski mitte puud, vaid "Odini hobust", viidates sellele, et Ilmapuu on avaram teadvusekandja või koguni valguskeha meie teadvusele, võimaldades liikumist olemasolu eri tasandite vahel. Odin ise oli aga Suure Isa ehk jumaliku meespoole võrdkuju, kes müütide järgi pidi ohverdama oma silma, et juua Suure Ema tarkuseallikast. 

Kogu põhjala kosmoloogia on üles ehitatud Ilmapuule, millel asuvad üheksa maailma. Sümbolina võib Ilmapuu näida vihjena hierarhilisele ja/või polariseerunud kosmoloogilisele korraldusele, kus ülemised maailmad on "head" ning alumised "halvad". Taoline käsitlus on arvatavasti mõjutatud kristlusele omasest dualistlikust maailmavaatest, kuid käesolev maalide tsükkel tutvustab teistsugust tõlgendusviisi, mis ei põhine maailmade vastandumisel üksteisele, nagu näiteks taevas-põrgu kontseptsioon, vaid pigem komplementaarsusprintsiibil. Teisisõnu, kui on kaks maailma, näiteks jumalate maailm ja allilm, siis ei ole üks hea ja teine kuri, vaid nad täiendavad üksteist, esindades ühe ja sama ürgjõu kahte erinevat aspekti. Seda ideed on kõige parem lahti seletada, kasutades yin-yang sümbolit, mis märgib kahe vastandliku ürgjõu harmoonilist kooseksistentsi. Puu kosmoloogiat võib vaadelda kui terviklikkuse manifestatsiooni, mis on üheaegselt nii imago mundi ("maailma pilt") kui axis mundi ("maailma telg") ning sillaks erinevate maailmade vahel.