Eeposes "Kalevala" nimetatakse Suurt Ema Ilmatariks ning kui vaadata temaga seotud sümbolite taha, siis avastame sealt lõputult võimsa kohaloleku, Algallika enda loomisväe. Kristluses nimetatakse seda väge Loojaks, taoismis Tao’ks, budismis Suureks Tühjuseks või rigpaks ehk iseenesest teadlikuks teadvuseks – lõputuks kosmiliseks kohalolekuks.
Ka eeposes "Kalevipoeg" on Ilmatar kohal, ehkki Teda nii ei nimetata. Ta ilmub mõistatusliku Lesknaisena, kes leiab karjateelt kana, tedremuna ja varese, kellest hiljem Salme, Linda ja Vareseneiu (ehk regilaulude Ann) sirguvad.
Ilmatar on ka meie loomislaulu Sinisirje lind – uue ja parema maailma looja. Tema erakordne kohalolek on Suurest Emast kui olemasolu neutraalsest algolekust lahutamatu. Ta on tulvil armastust ja lõputut jagamissoovi. Ta toob kaasa kingitusi ja õnnistusi.
Laulutüübis "Meri õue all" ilmub Ilmatar Sõela peal istuva Neitsina. Siin on Ta võimas looja-jumalanna, Kosmiline Ema ehk Ilmamamma, nagu setod Teda nimetasid ja kes hilisemal ajal Maarjaga ühte sulas. Siiski on tegu võimsa jumalanna arhetüübiga, kes on lauludes esindatud sellise väe ja kohalolekuna, et energiatasandil kangastub meile iidne jumalanna, keda tunti ja austati juba ammu enne Maarja kultuse jõudmist meie aladele. Üsna mitmed sümbolid eestlaste muistses pärandis viitavad ühele olulisele kogemusele – ühendusele Ilmatari ehk lõputult suure väe ja valgusega, mis on siinsamas, igal pool, meie sees, meie ümber, kõiges, mis olemas on, igas meie rakus ja ka väljaspool meid. Kui loome selle väega kontakti, siis avaneb meie jaoks nii minevik, olevik kui ka tulevik. Me mõistame, kuidas oleme ühenduses üksteisega ja oma esivanematega, ning näeme, missugune vägi juhatab meid edasi tulevikku.
Ostukorv
