Jumalanna Áine väeripats

Àine on võimas keldi mütoloogiast tuntud haldjakuninganna ning külluse-, suve- ja viljakusejumalanna. Tema nimi tähendab valgust, kiirgavat sära, hiilgust. Müütides kirjeldatakse teda nii kuu- kui päikesejumalannana ning seetõttu on tal mõlema tunnusjooned. Päikesejumalannad esindavad mütoloogias tihti armastust ja viljakust, kuid kuujumalanna eripäraks on kariloomade ja viljasaagi kaitsmine. Seetõttu kaitseb Àine naisi, loomi ja loodust ning kingib oma järgijatest talunikele küllusliku saagi. Haldjakuninganna Àinele pühendatud päev on 23. juuni (jaaniõhtu). 

Ka "Kalevala" Aino ja "Kalevipoja" Saarepiiga olemus sarnaneb keltide haldjakuninganna Àinele. Eesti rahvalauludes on see jumalanna tuntud Kalaneitsina või müstilise Anni või Annena, kes lüpsab kurge ja valmistab saadud piimast kooke. Teistes versioonides leiab Ann heinamaalt kotkatiiva alt kirve, mille peal olevast laastust kõikvõimalikke asju valmistatakse. Anni seostatakse nii päikese kui kuuga, metsade ning jaanilaupäevaga. Keltide Àinel on ka tumedam versioon, keda võimsa nõiatar Morg-ana’na tuntakse ning kes kasutab oma väge pimeduse alistamisel. Saarepiiga loos näeme ka meie Anni väge tumedaks muutumas: pärast Saarepiiga vette hüppamist leitakse merest hiigeltammeks kasvav tammetõru. See tamm sümboliseerib ego, mis varjab ära päikese ja kuu, kaotades maailmast valguse. Ainus võimalus tasakaalu taastada on see tamm maha raiuda kotka tiiva alt leitud kirve abil. Paljudes lauludes leiab imekirve Ann ise. Kirve silma peal on laast, millest igasugu asju ehitatakse, kaasaarvatud Anni ait, mis ilmselt külluse allikale viitab. Kristlikus traditsioonis on Anni vaste Püha Anna ehk Neitsi Maarja ema, kellele omistatakse neitsina sünnitamist ehk iseeneslikku rasestumisvõimet. See on Suure Jumalanna vägi – anda elu omaenda sisemisest potentsiaalist.