Šambhala. Sõdalase püha tee

Eksisteerib üldinimlik algupärane tarkus, mis võib aidata leida lahendust maailma probleemidele. See tarkus ei kuulu ühelegi kultuurile ega religioonile, ehkki seda võib leida kogu ajaloo vältel paljudest traditsioonidest. Chögyam Trungpa nimetas sellist tarkust sõdalase pühaks teeks. Püha sõdalane ei valluta maailma vägivalla ja agressiivsusega, vaid leebuse, julguse ja enesetundmise abil. Sõdalane avastab inimelus peituva algupärase headuse ning kiirgab seda headust väljapoole, et tuua maailma rahu ja meeleselgust. Sellest räägivadki Šambhala õpetused ning käesolev raamat on tutvustanud neid laiale ja tänulikule lugejaskonnale enam kui kolmekümne aasta jooksul.

Chögyam Trungpa sõdalane on äärmiselt lummav kuvand, kuna kehastab igas vaimses traditsioonis südamelähedaseks peetud väärtusi. Peamine juhis käesolevas raamatus – olla igal hetkel ehe – lubab meil avastada kõiges olemasolevas peituvat võluväge, mis muutub nähtavaks siis, kui sünkroniseeritud keha ja meel aitavad meil häälestuda asjade loomulikule korrale.

Raamat "Šambhala. Sõdalase püha tee" annab selge ülevaate meditatsioonipraktika tulemuste kohta ning näitab, kuidas mediteerimine on jõuallikaks nii igapäevaelus kui vaimse kasvu teekonnal.

CHÖGYAM TRUNGPA (1940-1987) – meditatsioonimeister, paljude budismi ja meditatsiooni õpetust käsitlevate raamatute autor, õpetaja ja kunstnik – asutas Naropa Ülikooli, Šambhala treeningprogrammi ja rahvusvahelise meditatsioonikeskuste ühingu.

***

Chögyam Trungpa Rinpotše kuulus viimasesse generatsiooni, kes sai veel Tiibetis täisväljaõppe tiibeti kultuuri ja budistliku tarkuse omandamises. Tema õpetajad, mõned neist oma aja tuntuimad, jagasid talle külluslikult oma vaimset rikkust. Põgenemisteekonnal suurelt Tiibeti platoolt India tasandikele ületas Trungpa Rinpotše Himaalaja mägede harja, kus mõtiskles sügavalt tiibeti vaimse traditsiooni ja inimeste olukorra üle. Keset kaost ja möllu meenus talle nägemus Šambhalast, ühiskonnast, mille juured asuvad sügaval inimkonna algupärases headuses. Hiljem, Oxfordi Ülikooli päevil ja seejärel Põhja-Ameerikas elades, tutvustas ta mitte ainult budistlikku traditsiooni rikkusi, vaid õpetas ka seda, mis oli tema südamele kõige kallim – nägemust valgustunud ühiskonnast.

„Šambhala. Sõdalase püha tee“ oli Chögyam Trungpa esimene avalik katse selgitada oma arusaamu isiklikust ja ühiskondlikust heaolust – seda mõistmise ja taipamise teekonda, mida ta nimetas sõdalase teeks. See tee keerleb ümber kahe põhiteema. Üks neist eeldab, et inimesed on „algupäraselt head“ ehk juba sünnipäraselt virgunud ja väärikad. Teine aga ütleb, et inimühiskond – olles väljenduseks meie tõelisele loomusele – on samuti olemuslikult hea. Seega ei ole Šambhala sõdalaseks saamisel mitte mingit pistmist sõjapidamise ega agressiivsusega. Tegu on hoopis meis kõigis peituva vapruseseemne avastamisega.
    
Raamatu esmailmumisest inglise keeles on möödas rohkem kui kolmkümmend aastat. Siiski on selle raamatu õpetused ja sõnumid meile tähtsamad kui kunagi varem, sest inimkond seisab teelahkmel. Kas intuitiivselt või teadvustatult mõtiskleme me kõik selle üle, millise maailma me oleme loonud ja mida võib tuua tulevik.

Miks keskendus Chögyam Trungpa kõigi oma laialdaste vaimsete ja ilmalike teadmiste juures just Šambhala õpetuste sedavõrd jõulisele lahtiseletamisele? Intuitiivselt hoomas ta, et inimkonda ootavad tulevikus ees suured raskused. Ta uskus, et kui oleme piisavalt vaprad, arendamaks eneseväärikust, suudame elada oma elu kangelaslikult ja ennast väärtustades. Need õpetused ei pärine üksnes Tiibeti traditsiooni tarkusest, vaid on sügavalt juurdunud kõikidesse kultuuridesse ja traditsioonidesse, sest nende õpetuste keskseks ideeks on universaalne igatsus elada õnnelikku elu. Nii edastab Šambhala sõnum tõde, mis kehtib kogu inimkonna jaoks.

Ajal, mil paljud kogevad meeleheidet ja frustratsiooni, on väga tähtis mõista, et meie nägemus iseendast ja ühiskonnast võib mõjutada kogu planeedi tulevikku. See raamat aitab meil teadlikuks saada sellest, kuidas mõtleme ja tunneme, ning mõista, et kui loome ühenduse oma inimlikkusega, hakkab ka ühiskond seda peegeldama. Ühiskonda, mis on ärganud oma loomupärasele sisemisele väele, valgustab headus. Selline ongi valgustunud ühiskond.

Vt ka: "Läbilõikamine vaimsest materialismist"