Loomisprotsessi
sisenedes kogeb inimene oma loovuse põhjatut kaevu. Tungides üha
sügavamale, kaev avardub ning selle piirid lahustuvad. Sügavusest
lahvatab ääretu ruum, lõpmatu teadvusväli või avakosmos. Seal pulseerib
loomeenergia, mis ei kuulu kellelegi, kuid on alati kõigi jaoks olemas.
Ikka ja jälle võtab see avarus kuju ning võib vormuda väga erinevateks
kujunditeks, mustriteks, kirjadeks, tähendusväljadeks. Neist sünnibki
elav märgikeel, mille abil saab suhestuda nii mineviku kui tulevikuga,
oma lähiümbruse ja ka kaugete paikadega, jutustada uusi ja vanu lugusid.
Meie töödes esinev individuaalne pildikeel tekitab omalaadseid ja
mitmetasandilisi jutustusi ja sümbolitevoogu, visuaalseid tekste, mille
üheks eesmärgiks on peegeldada nii individuaalse kui kollektiivse
enesemõistmise püüdlusi.