Loomisprotsessi sisenedes kogeb inimene oma loovuse põhjatut kaevu. Tungides üha sügavamale, kaev avardub ning selle piirid lahustuvad. Sügavusest lahvatab ääretu ruum, lõpmatu teadvusväli või avakosmos. Seal pulseerib loomeenergia, mis ei kuulu kellelegi, kuid on alati kõigi jaoks olemas. Ikka ja jälle võtab see avarus kuju ning võib vormuda väga erinevateks kujunditeks, mustriteks, kirjadeks, tähendusväljadeks. Neist sünnibki elav märgikeel, mille abil saab suhestuda nii mineviku kui tulevikuga, oma lähiümbruse ja ka kaugete paikadega, jutustada uusi ja vanu lugusid. Meie töödes esinev individuaalne pildikeel tekitab omalaadseid ja mitmetasandilisi jutustusi ja sümbolitevoogu, visuaalseid tekste, mille üheks eesmärgiks on peegeldada nii individuaalse kui kollektiivse enesemõistmise püüdlusi.